Milleks meile kohalik tööstus?

10.03.2010

Eesti põllumajandus vireleb taasiseseisvumisaja sügavamais kriisis - piima, liha ja teraviljatoodete hinnad on nii madalad, et tootmise ja ümbertöötlemise jätkamiseks peab tootja oma varudest (kui neid on) vahel lausa peale maksma, kuid tundub, et tunneli lõpus juba veidi valgust kumab.

Põllumajanduse päästerõngas pole euroraha või riigi abi, vaid meie toetus oma valikute kaudu. Eesti toiduainetööstuse vee peal hoidmiseks on tähtsaim tootja ja turustaja koostöö ning kompromissid. Kohaliku tööstuse ellujäämisest ei sõltu ainult maitsev toit, vaid ka töökohad ja raha selle maitsva toidu ostmiseks. Me vajame kohalikku tööstust oma eestlasliku elustiili säilitamiseks.

Varem oli tootjal raskusi eestimaise kauba poelettidele saamisega. Nüüd on olukord hakanud vaikselt muutuma. Mitu suuremat jaeketti tunnistavad Eesti omatoodangu väärtust - head maitset ja nüüd juba ka soodsat hinda (viimase paari aastaga langenud kuni kolmandiku).

See on suur edusamm, kuna just jaehiidude teadlikkusest ja sisepoliitikast sõltub kohaliku toidutööstuse jätkusuutlikkus, töökohad ja tervislik valik toidulaual. Näeksin, et ka väiksemad toidukauplused võtaksid eestimaise toote omaks - see ju ka tarbija ootus. Mõistan, et praegu on suurim tegur hind - ka väikeettevõtja peab ellujäämise nimel eelkõige mõtlema kasumlikkusele. Kuid vahel on vähk peidus mõne sellise kivi all, mille peale kohe ei tulegi - näiteks eelistada (ka sisseostul) eestimaist.

Edukas majandus keskendub kriisi ajal reeglina omatoodete tarbimisele, olulisim eesmärk on ära toita oma riik, võimalusel tooteid eksportida ja muuta importkaupade maht minimaalseks.

Üks näide sellise poliitika kasutamisel on Jaapan, kus impordi osakaal on kriisiajal seadusega reguleeritud. Hoolimata kõlavatest loosungitest ja kampaaniatest, mis kutsuvad üles ostma eestimaist, puudub meil kava kohaliku turu kaitsmiseks, samuti puudub kokkulepe, mis kutsuks siin tegutsevaid jaekette analoogsete toodete puhul eelistama eestimaist.

Eesti puhul tuleb loomulikult arvestada, et oleme väiksed ja paljudes valdkondades puudub importkaupadele analoog. Ent oma võimalusi ei tasu niisama käest mängida. Kahjuks on veel poode, kus Läti piima ja koore kõrval mingit alternatiivi üldse ei leidugi. Kurb, kui ei saaks kodupoest kunagi ka Eesti vorsti või kohupiima osta. Uuringud näitavad, et kohalikke tooteid eelistab ligi 70 % tarbijaskonnast. Põhjuseks tuuakse peamiselt värskus, tervislikkus ja meile omasem maitse.

Importtoodete odav hind tuleb paljuski odava tooraine ja pika säilivusaja arvel. On siiski hakatud mõistma, et säravat värvi annavad keemilised toiduvärvid ja kommid on pakendatud naftasse. Meil ei tule kunagi võimalust öelda sõna sekka Saksamaa või Hollandi küpsisetootmises, sest vaevalt hakataks midagi ühe miljoniriigi pärast kümnetele miljonitele mõeldud tootmises muutma.

Et eestlastel oleks ka 50 aasta pärast võimalik oma toidulaua osas kaasa rääkida, on oluline tagada praeguste kohalike tootjate jätkusuutlikkus. See on ainus tee säilitada meie toidu traditsioon.

Kriisi positiivse mõjuna on ka tootjad hakanud mõistma, et muru on roheline siinsamas Eestis, mitte ainult välismaal. Sest miks peaks rootslane hakkama Kalles Kaviari asemel ühtäkki armastama Eesti juustu? Ei hakka, kindlasti mitte!

Meie ettevõtluse päästerõngas pole vaid Euroopa raha või riigi abi. Lahendus on teadvustamises, et Eesti tootmist on vaja toetada eelkõige oma valikuis ja koostöös. See tagab põllumajanduse jätkusuutlikkuse. Eesti kaup on välismaisest parem. Ausalt.

Kai Rimmel

Estover OÜ tegevjuht